Kui praegu ütleb enamasti põllu ääres seisev agronoom, kuna ja kuidas põldu harida, siis tulevikus teeb paljud põlluharimist puudutavad otsused 5G tehnoloogial töötav masin, kirjutab Agrone OÜ arendusjuht Silver Kuus.
Tihti arvatakse, et põllumajandus on üks väga viletsalt digitaliseeritud valdkond. See ettekujutus ei vasta päriselt tõele. Aeg, kus põlluraamatuid peeti paberil ja töömeeste tunnid pandi kirja koltunud vihikusse, on ammu möödas. Kogu info – missugusel põllumassiivil ja mis aastal milline kultuur kasvas, kui palju kasutati seal seemneid, taimekaitsevahendeid ja väetisi – on täna reeglina digitaalsel kujul olemas. Andmevahetus PRIA ja Keskkkonnaametiga, kes on põllumajandustootjatele olulised partnerid, käib elektroonselt. Tõsi, kui võrrelda põllumajandust näiteks telekomide või pankadega, on meil digitaliseerimisel veel pikk tee minna. Samas oleme me küllaltki samal pulgal tööstusega.
Digitaalsed andmed on toredad, kuid palju olulisem on küsida, mida me nendega pihta hakkame. Kas ainult raporteerime riiklikele institutsioonidele või teeme andmete pealt ka sisulisi juhtimisotsuseid?
Küllalt levinud on see, et põllumeeste töös vajalikud andmed on killustunud: põlluraamatu andmed on ühes kohas, seadmete ja masinate töökasutust puudutavad andmed teises kohas, materjalide kulu ja töötajate personaliinfo kolmandas ja nii edasi. Puudub keskne andmeladu, kuhu kõik süsteemid kokku jookseks. See aitaks aga ripakil andmeid koondada, töödelda ja mis kõige tähtsam – muuta need lõpuks teadmiseks, mille põhjal teha paremaid juhtimisotsuseid.
Eesti traktorit juhitakse USAst?
Pinna all hõõguvad muidugi märksa suuremad ja põhimõttelisemad muutused. Juba täna on paljud põllutöömasinad varustatud tarkade sensorisüsteemiga, mis lubavad neil põllu peal nö ise toimetada. Nutikad külvikud ja väetiselaoturid saavad aru, kas muld on liivane, savine või turbane. Nad võtavad arvesse põllu ajalugu, maastikku, niiskustaset ja kitsendusi, näiteks veekaitsevööndi lähedust, misjärel teevad nad otsuse, kuhu ja kuidas külvata ning kui palju väetist kasutada.
Täna on põllumajanduses veel vähe isejuhtivaid traktoreid ja kombaine. Kuid seegi tõotab üsna pea muutuda. Mullu kevadel teatasid kaks Soome kontserni, traktorite tootja Valtra ja telekomifirma Elisa, et nad töötavad välja 5G lahendust, mis võimaldab traktorit juhtida sisuliselt ükskõik millisest maailma punktist. Kaugjuhtimisest järgmine samm on isejuhtivad sõidukid, mis on piisavalt intelligentsed, et igasuguse kõrvalise abita hakkama saada. Juba on kasutusele võetud droonid, mis suudavad põllul lennates kindlaks teha, kus levib umbrohi ja kus pesitsevad kahjurid ning seejärel sellest omanikule teada anda. Siinkohal tuleb kiita ka Eesti Maaülikooli teadureid, kes on viimase kahe aastaga ära teinud suure töö ning kaardistanud droonidega suurema osa Eesti põllumassiivide ökosüsteemidest.
Ehkki sensoreid ja droone kasutatakse põllumajanduses juba täna ning ka isejuhtivaid traktoreid katsetatakse siin-seal, on küsimus mastaabis. Ennustan, et lähema kümmekonna aasta jooksul kasvab nende hulk plahvatuslikult. Põllumajanduse vältimatu eeltingimus on aga toimiva, tervet riiki katva 5G võrgu loomine. Ainult nii sünnib vajalik taristu, kus seadmed saavad omavahel senisest tunduvalt kiiremini ja suuremates mahtudes andmeid vahetada. Nii nagu isejuhtivad autod ja distantsilt tehtavad operatsioonid vajavad 5G mahte ja kiirusi, vajab seda ka põllumajandus.
Väga oluline on ka liidestamisäppide ja andmeanalüüsi platvormide areng, mis võimaldaks erinevate tootjate põllumasinate andmeid standardiseeritud kujul koondada ja töödelda ning seejärel integreerida teiste andmeliikidega nagu inimtöötunnid, kasutatud materjalid ja nii edasi.
Agronoom annab viimase lihvi
See viib meid paratamatult selleni, et inimkäsi on põllumajanduses tarvis aina vähem ja vähem. Täna seisab põllu servas agronoom, kes tuginedes oma kompetentsile ja kogemusele ütleb, mis mullalõimisega on tegu, kuidas tuleb põldu harida, kui palju seemet ja väetist kasutada. Tahtmata agronoomidele midagi ette heita, on tõenäoline, et lähemas tulevikus võtab nende töö teatud lõigud üle arvuti, kes paneb paika baasstsenaariumi, kuidas oleks põllul kõige otstarbekam talitada. Inimese rolliks jääb ilmselt viimase lihvi andmine – kas väetame 5 protsenti rohkem või vähem.
Miks seda kõike tarvis on? Robotid ja digitaalsed lahendused sillutavad tee täppispõllumajanduseni. Sektoris, kus vaba ressurssi pole just ülemäära palju, on see elus püsimiseks möödapääsmatu. Täppispõllumajandus tagab parema ja efektiivsema juhtimise, aitab toime tulla kasvavate tööjõukuludega ning mis pikas plaanis vaat et kõige olulisem – aitab vähendada raiskamist ja seeläbi ökoloogilist jalajälge. Mida nutikamalt ja kokkuhoidlikumalt majandada, seda väiksem on mõju keskkonnale. Just viimane on see, millega kasvõi Agrones suure põllumajandusettevõttena igapäevaselt tegeleme.
Ära ei saa unustada ka riiki. Euroopa Liidu uues roheleppes ja nüüd ka koroonakriisiga võitlemise taasterahastus on digi- ja rohepöördeks ette nähtud väga suured summad, mille sisustamisega riikide valitsused hetkel tegelevad. Julgen öelda, et Eesti põllumajandusettevõtjatel pole praegu piisavalt vaba raha ega ka know-how’d, kuidas digi- ja rohepööret oma sektoris ellu viia. Seetõttu oleks riigi igakülgne tugi kindlasti vajalik.
