Rasmus Pruus: 5G mõju tervisele – valeinfo ja tegelikkus

Eestis räägitakse tihti 5Gst ja sellega seotud tehnoloogiast kui millestki väga erilisest ja ohtlikkust, saamata tegelikult aru, mida see sisuliselt tähendab. Suures plaanis ei erine 5G eelmistest põlvkondadest, kirjutab Terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Rasmus Pruus.

Eelmisel aastal sai Terviseamet varasemast palju rohkem kirju, kus muretsetakse 5Gga seotud terviseohtude ja aina kasvava kiirguse üle. Pöördunute seas oli neid, kes olid veendunud, et 5G on ohtlik, aga ka inimesi, kes soovisid lihtsalt saada erapooletut ja objektiivset infot.

Inimesed tunnevad muret eelkõige siis, kui nad näevad enda ümber visuaalset muutust, olgu selleks uued rajatavad mobiilsidemastid või vastasmaja katustele kerkivad antennid. Kui inimesel on juba ette kindel veendumus, et tegemist on ohtliku objektiga, tekib tal suure tõenäosusega hirm. Seda ei tohiks aga ignoreerida või naeruvääristada. Pigem peaksime mõtlema, kuidas hea ja kaasava avaliku ruumi planeeringuga visuaalset reostust vähendada. Väga oluline on ka asjakohane selgitustöö.

Iga uus asi võib tekitada inimestes hirmu ja umbusku. Seetõttu püüab Terviseamet inimesi oma pädevuste ja võimaluste piires alati aidata. Elektromagnetkiirgust puudutavate kaebuste korral teeme esmalt selgeks, kas piisab selgitustööst või tuleb päriselt objektile kohale minna ja kiirgustaset mõõta. Kuna pea kõigi mobiilsideks kasutatavate antennide paigaldamine tuleb Terviseametiga enne kooskõlastada, on meie senised terviseriski hinnangud näidanud, et enamikel juhtudel ei ole ohtu elektromagnetkiirguse piirväärtuste ületamiseks ning tervisele ohutud kaugused elukeskkonnas on tagatud. Seda on kinnitanud ka hilisemad kontrollmõõtmised kui seadmed on juba kasutuses.

Oluline on rõhutada, et Terviseamet ei anna eraldiseisvalt hinnanguid 3G, 4G, 5G ega tulevaste põlvkondade tehnoloogilistele lahendustele, vaid jälgib, et nende kasutamisel ei ületataks elektromagnetväljadele kehtestud piirväärtusi. Täna ütleb meile teadus- ja tõenduspõhine lähenemine, et kui neid ei ületata, siis ei ole alust eeldada, et kiirgus tervisele kahju teeb, olgu tegemist 1G või 5G tehnoloogiaga. Rahustavalt võiks mõjuda ka teadmine, et tavalises elukeskkonnas jäävad elektromagnetväljade tasemed reeglina sadu, tuhandeid või isegi rohkem kordi madalamaks kui rahvusvaheliselt kehtestatud piirväärtused nõuavad.

On teada, et 5G toob kaasa palju rohkem antenne ja saatjaid. Seega võiks talupojamõistus justkui öelda, et mida rohkem kiirgusallikaid, seda rohkem kiirgust ja suurem terviserisk. Tegelikult on võimalus, et mingis osas see terviserisk hoopis väheneb. Võtame näiteks mobiiltelefonid. Selleks, et energiat säästa, reguleerib mobiiltelefon signaali tugevust ja otsib ühenduse saamiseks kõige lühemaid teid. See tähendab, et mida tihedamalt 5G tugijaamad paiknevad, seda vähem peab mobiiltelefon signaali edasi andmiseks kiirgama.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) 5G teekaart ütleb, et lähitulevikus plaanitakse Eestis 5G tehnoloogias kasutada 3400–3800 MHz ja 694–790 MHz sagedusalade diapasooni. Nimetatud sagedusi ja sageduslube ei ole tänase päeva seisuga veel välja jagatud, kuid need on lähedased juba kasutusel olevatele sagedustele (800-2600 MHz), mistõttu pole nende bioloogiliste tervisemõjude osas oodata mingeid erinevusi võrreldes 4Gga. Teine lugu on millimeeterlainetega, mille võimalikku kasutust ja mõjusid veel uuritakse.

Nii võime väita, et suures plaanis ei erine 5G oma füüsikaliste omaduste poolest eelmistest mobiilsidestandardi generatsioonidest. Ehkki mõjusid uuritakse pidevalt edasi, võib vähemalt praeguse teadmise põhjal väita, et kokkupuutel traadita tehnoloogiaga pole kahjulikke tervisemõjusid. Kohati tundub, et mõneti isegi teenimatult on 5G-d tõstetud esile kui midagi väga erilist ja ohtlikku, saamata tegelikult aru, mida see sisuliselt tähendab.

Oluline on arvesse võtta ka seda, et 5G võrgu välja ehitamine on järk-järguline protsess, mis ei juhtu üleöö, vaid võtab tõenäoliselt aastaid. See aga tähendab, et Terviseamet saab kogu protsessi jälgida, mõõtmisi teha ja vajadusel sekkuda, kui piirväärtusi ületatakse.

Samal ajal tegelevad elektromagnetkiirgust puudutavate uute tõendite ja teadustööde analüüsimisega nii Rahvusvaheline Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjon (ICNIRP), WHO ning Euroopa Komisjon. Vajadusel uuendatakse ja ajakohastatakse soovituslike suuniseid, mida riigid saaksid raadiosageduslike elektromagnetväljade kaitseks aluseks võtta. Juhul kui leitakse uusi tõendeid elektromagnetväljade negatiivse tervisemõju kohta, siis reageerib ka Eesti riik vastate meetmetega.